Hauapanused-nagu nimigi viitab-on esemed, mis maetakse surnu kõrvale hauakambrisse ja mille eesmärk on edastada lahkunule soodsaid soove. Hauapanuste kaasamine on lahutamatult seotud inimeste sotsiaalse teadvuse ja usuliste tõekspidamistega. Alates iidsetest aegadest on inimesed kindlalt kinni pidanud filosoofiast "kohtleda surnuid nii, nagu koheldakse elavaid", olles laialt levinud veendumusel, et lahkunut tuleb kohelda au ja hoolega, lootuses, et nad saavad hauataguses elus paremat elu nautida.
Hauapanused jagunevad üldiselt kahte kategooriasse. Esimene koosneb asjadest, mida surnud oma eluajal kasutas. Arvestades aga selliste isiklike asjade piiratud koguse ja suuruse piiranguid-ja tõsiasja, et hauakambrites napib sageli ruumi nende kõigi majutamiseks-, esitab see kategooria praktilisi väljakutseid. Lisaks peetakse väärismetallist kaunistusi -nagu käevõrusid, sõrmuseid ja kaelakeesid-, et neid maha matta; pealegi arvati, et metallide kiiratavad magnetväljad avaldavad surnule negatiivset mõju. Sellest tulenevalt tekkis ka teine hauapanuste kategooria: esemed, mida *ei* kasutatud surnu eluajal-ja millel puudus sageli igasugune praktiline kasutus-, mis loodi *ainult* matmise eesmärgil. Neid üksusi tuntakse kui *mingqi* (明器), mis on foneetiliselt homofooniline terminiga "冥器", mis tähendab "allilma objektid".
Kuna hauapanused on ette nähtud pikemaks ajaks maa alla maetud, on nende vastupidavus ja säilivusomadused esmatähtsad; need peavad olema korrosiooni- ja oksüdatsioonikindlad, samuti piisavalt vastupidavad, et vältida purunemist. Kõike arvesse võttes peetakse jadeist valmistatud hauapanuseid selleks otstarbeks eriti sobivaks-valik, mis peegeldab ka sügavat rafineeritust ja kultuurilist tähtsust.




